Dialoog laste nimel

Projekti "“Laste ja perede heaolu tagavate teenuste koostööpakkumine" Euroopa Liidu struktuurivahenditest rahastamiseks, raames sai rahastuse "Dialoog laste nimel" programm, et jaanuar 2020 kuni detsember 2022 viia läbi 9 gruppi ja arendada võrgustike tööd.

Projekti toetab:

Euroopa Liidu struktuuri- ja investeerimisfond.

Tutvustus

Eestis lahutati 2015. aastal 3328 abielu. Enamik lahutusi kulgeb üsna rahulikult, kuid ca 30% lahutajatest seisab silmitsi sellega kuidas jagada vara ja aega lastega. Umbes 15% lastevanemate puhul muutub lahutus väga probleemseks. Need lapsevanemad ongi programmi "Dialoog laste nimel" sihtgrupp.

Probleemsed lahutajad venitavad lahkumineku vaidlustega pikaks ja muudavad protsessi raskelt talutavaks nii oma pereliikmetele kui ka väljaspool perekonda olevatele inimestele - sõbrad, tuttavad, töökaaslased, lastega tegelevad spetsialistid, juriidilised esindajad jt. Konfliktsete lahutuste tõttu kannatavad eelkõige peres elavad lapsed. On leitud, et mida konfliktsem on lahutus, seda tõsisemad psühhosotsiaalsed tagajärjed võivad lastel ilmneda. "Dialoog laste nimel" on äärmiselt toimiv justnimelt konfliktsete lahkuminekute puhul.

Koolitusprogramm „Dialoog laste nimel“ on mõeldud vanematele, kellel on käsil või seljataga keeruline lahkuminek ja nad ei suuda lapsi puudutavates küsimustes kuidagi kokkuleppele jõuda. Programmi eesmärgiks on parandada lahutavate või lahku läinud vanemate vahelisi suhteid nii, et lapsed saaksid kasvada võimalikult pingevabas ja eluterves õhkkonnas.

Koolitus koosneb vanematele ja nende lastele mõeldud kaheksast grupikohtumisest, võrgustikukohtumisest, kahest eelintervjuust ja kahest järelkohtumisest. Grupikohtumistel osalevad mõlemad partnerid ja nende ühised lapsed. Koolitus viiakse läbi 3 kuu jooksul.

Lapsevanemad ja lapsed kohtuvad samal ajal eraldi grupis. Ühte gruppi võetakse kuni 12 lapsevanemat. Lapsevanemad töötavad selle nimel, et murda oma mittetoimivaid suhtlemismustreid ning püüavad leida lahendusi nendele probleemidele, mis ikka ja jälle nende vahelistes suhetes esile kerkivad. Esikohal on laste heaolu.

Täiskasvanute gruppi juhivad kaks terapeuti, kes annavad vanematele uusi teadmisi, kirjeldavad alternatiivseid lähenemisviise ning viivad läbi harjutusi, et aidata vanematel mittetoimivaid suhtlemismustreid muuta. Kõik tegevused on suunatud destruktiivse tülitsemise lõpetamisele ja uute suhtlemisviiside leidmisele. Töö grupis annab võimaluse üksteise näidetest õppida ja teineteist inspireerida. Teistelt grupiliikmetelt saab tuge ja innustust.

Lapsed saavad oma grupis mõistmist ja julgustust, et väljendada vanemate tülidega seonduvaid tundeid ja mõtteid. Laste grupis tegeletakse loovate tegevustega: joonistamine, kirjutamine, luuletamine, tants, muusika vms.

Programmi lõpus esitavad lapsed vanematele oma loomingut ning vanemad omakorda esitlevad lastele, mida nad on õppinud ning mida nad tulevikus oma lastele soovivad. Grupi lõppedes annavad terapeudid igale perele tagasisidet ning vajadusel soovitusi nõustamise jätkamiseks.

Grupikohtumistel toimuvad arutelud keskenduvad eelkõige lapsevanemaks olemisele, mitte paarisuhtele.

Koolituse läbinud lapsevanema tagasiside:

"Enne Dialoog Laste Nimel programmi olime laste isaga olnud lahus ca 1,5 aastat. Kogu see aeg oli üks suur kadalipp. Olukord oli kulmineerunud nii, et lapsed olid õnnetud ja mina tundsin ennast jõuetu ja abituna. Ei teadnud enam, mida teha ja kuidas verbaalsetele rünnakutele ja süüdistustele vastata. Kas ignoreerida või end kaitsta või vastu rünnata?! Ükski meetod ei näinud toimivat. Lõppu ei paistnud. Õnneks tutvustas laste kooli psühholoog mulle peagi algavat Dialoog Laste Nimel programmi ja leidsime, et see võib olla abiks.

Kuigi ma olin juba enne programmi algust optimistlik ja uskusin, et Dialoog Laste Nimel on kindlasti suureks abiks meie omavahelise suhtluse parandamisel, ei osanud ma ette kujutada KUI palju ja kardinaalselt see muudab. Laste isa nägi kõrvalt ka teisi, kes samas olukorras ja mõistis teisi vaadates, kuidas teatud olukorrad kus teist solvumise pärast rünnatakse, on tobedad. Senised rünnakud muutusid juba esimeste seansside kordadega harvemaks.

Kui varasemalt mina ei julgenud temaga suhelda kuna kartsin, et igast infokillust leiab materjali uueks rünnakuks, siis hakkasin vaikselt ka julgemaks muutuma. See tõi kaasa selle, et esimest korda peale lahku minemist suutsime rääkida lastega seonduvatest teemadest ilma pulbitsevate emotsioonide ja üksteise süüdistamiseta.

Tänaseks päevaks on programmi algusest möödunud 8 kuud ja käsi südamel võin öelda, et saame läbi paremini kui varasemalt koos elades. Kui ka on tulnud mõned tagasilöögid, siis oskame tänu programmis kogetule kõrvalt teadlikult olukorda vaadelda ja analüüsida ning tõmmata emotsioonid teemadest välja ning jääda teema piiresse.

Mind hämmastas kui hästi oli kogu programm läbi mõeldud ja üles ehitatud. Parajalt praktiliselt, puust ja punaseks, et asja mõte ikka korralikult kohale jõuab. Marlen ja Kärt, kes viisid programmi läbi, olid väga professionaalsed ja oli tunda, et nad reaalselt hoolivad kõigist meist ja tahavad midagi muuta. Lisaks kõigele sain ma paar väga head sõpra, kellega suhtleme tihedalt ka tänaseni.

Kõik hirmud, mis mul programmi alguses olid (et hakkame kõikide ees oma isiklikke probleeme ning lahkumineku põhjuseid lahkama ja süüdlasi leidma), olid asjatud. Programmi läbiviijad suunavad teemasid täpselt nii nagu vaja.

Mida siis kokkuvõttes sellest programmist saime? Hingerahu ja rõõmsamad lapsed. Enam ei pea lapsed muretsema mida ühele või teisele vanemale öelda tuleb, kartes, et saadud infost lahvatab tüli. Ka koolist on antud positiivset tagasisidet. Ei pea mõtlema 10 sammu ette, mida üks või teine tegu või sõna endaga kaasa tuua võib. Kõik saavad elada oma elu ja keskenduda praegusele hetkele. Mitte minevikule ega ülemäära palju ka tulevikule.

Saan aru, et meie edulugu on veidi äärmuslik ja olenevalt inimestest/juhtumitest on ka tulem erinev ning piimajõgesid-pudrumägesid ei saa kõikidele lubada, julgen kõiki julgustada siiski proovima.

Enamus inimestel on elus hetki kus vajame kõrvalist abi. On täiesti okei see abi vastu võtta. Eriti oluline on see siis, kui mängus on lapsed, kes on meie tulevik. Mina ei tahtnud võtta enda peale seda riski, et kunagi kahetsen, et ei andnud enda poolt piisavalt, et lastest kasvaksid ilma traumadeta täiskasvanud. Me ise suudame taluda päris palju. Küll aga ei pea seda taluma meie lapsed, sest nemad ei ole seda ise valinud. Seega on minu seisukoht, et kui lahutusjärgselt konflikutid ei taha otsa lõppeda, siis on lapsevanemate kohustus enda ego alla suruda ja midagi ette võtta.

Olen väga tänulik nii Dialoog Laste Nimel eestvedajatele, laste isale, kes oli nõus programmis osalema ja kõikidele kaasosalistele!"

~ Marit ~

Programmiga liitumine

Programmi võib pöörduda ise või on suunajaks lahutusse kaasatud spetsialistid.

2020 -2022 aastal toimuvad grupid Tallinnas, Tartus ja Pärnus, vastavalt gruppide täitumisele. Registreeruda saab siin.

Käesoleva programmi eesmärgid

Arendada lapsevanemate omavahelist konstruktiivset dialoogi
Aidata lapsevanematel paremini näha peretülide põhjuseid ja tagajärgi
Aidata lapsevanematel märgata tülide fookuses oma lapsi ja nende vajadusi.

Programmi esimesel aastal soovime uurida, millised faktorid mõjutavad kõrge konfliktsusega lahutusi, selleks palume grupis osalejatel täita küsimustikke enne ja pärast koolitust. Uurimuse tulemusel täiustame koolitust ja muudame seda osalejatele sobivamaks.

Kuna koolituse sihtrühm on juba lahku läinud vanemad, siis gruppide kokkupanek ei ole lihtne. Grupitööst saab suuremat kasu see vanemate paar, kes on kõrgelt motiveeritud ja soovivad ise luua muutust. Sihtgrupp: üle-eestiliselt lahku läinud pered.

--------------------------------------------------

Introduction

In 2015, 3328 marriages were divorced in Estonia. Most divorces go quite calmly, but about 30% of the divorcees face the hardship of sharing the property and time with the children. About 15% of parents divorcing are in deep conflict. These parents are the target group of the “No Kids In The Middle” program.

The divorce has become very complicated because of lingering disputes, which are often also fought by mediators, lawyers and counselors. Not just the two parents, but family and friends around them, schools and other organizations get involved in the conflict. Over the course of this process much suspicion and mistrust is fueled, which makes it increasingly difficult to come to constructive solutions. Children get caught up and damaged in these divorces. Every year more than three thousand children suffer from parents in a high confdivvorce.

The methodology ‘No Kids in the Middle’ has been developed in Haarlem by the Lorentzhuis and the Kinder- en Jeugdtraumacentrum. Divorced parents and their children seem to profit from this approach. At the moment the methodology and the theoretical basis of the methodology are being further developed. The Free University of Amsterdam (VU) is involved by researching the methodology.

No Kids in the Middle is a group program for six parent couples and the couples’ children. The parent group (ex-partners) meets eight times in total, each time for two hours. During these days the children meet at the same time in their child group. The parents work on breaking destructive patterns and they try to find new solutions for constantly recurring problems. The wellbeing of the children is always put first.

It appears that group members can help each other well. The two therapists leading the sessions attempt to create an environment in which positive change is possible. They provide information, assignments and exercises that help parents to take new and constructive steps. The children engage in making films, posters, drawings, graffiti, theatre and music around the theme of ‘fighting parents’. They can talk about this theme as well, but they don’t have to. We focus on the strengths of the children and on increasing their resilience.

The children present what they have made to their parents and the parents present the children what they have learned in the project and what they wish for the children. At the end we will evaluate and see whether we think it’s necessary to take follow-ups with certain parents and children.

Referring

In the Estonia, referrals can come from counselors, from lawyers, mediators, from court and the client can turn to us directly.

Many clients have decided to come to sessions voluntarily, but some are more or less enforced by the court. For those parents who are forced, this means that other measures that parents don’t want will be taken if parents don’t join the program. Some parents, thus, might feel forced at first, but once these parents join in they will almost always become motivated and often they are happy to continue the program.